Saturday, November 24, 2012

Minu Supilinn




Tuiskan jalgrattal läbi Supilinna. On sügis. Mööda puumajadest, mis siia-sinna kööbakil justkui küürus vanamehed, aga omamoodi head ja armsad. Tänavail hõljub puumajakütte suitsune hõng. Tulen siia mõnikord ennast tuulutama, otsima lihtsust ja boheemlust, mis mujal kipub kaduma kapitalistlikus võidujooksus.

Minu Supilinn. Selles on palju enamat kui lihtsalt jõeluhale püstitatud viltused majad ja suitsuvine. Mika Keräneni raamatus "Minu Supilinn" muutub see väike linnaosa Tartus elavaks. Selles on lood, mis teevadki sellest linnast linna ja inimesed, kes on selle linna nägu.

Varem mõtlesin, miks peaks üks välismaalane tahtma Eestis elada. Nüüd näen, et mõni võõramaalane ongi ise Eesti, sest Eesti kasvab temast läbi nagu juuri ajav taim mullast. Mul on hea meel, et raamatu autor armastab ka seda osa Eestist, mida ise mõnikord ei märka. Eesti inimesed on ta omaks võtnud ja see on juba suur kompliment.

Raamat oli huvitav. Vähemalt minu jaoks. Lugesin selle oma päevatoimetuste vahel kahe päevaga läbi. Ikka rohkem tahtsin teada, mis seal juhtub, kus autor käib ja kellega kokku puutub, et tõmmata nii paralleele oma eluga. Justnagu tahes otsida samu radu, millel ta on käinud, sama toitu, mida ta on söönud ja samu inimesi, keda ta on kohanud. Leidsin! Ja seda suurem oli äratundmisrõõm.

Lugemise käigus tekkis küsimus, miks autor nii vähe kirjutab oma naisest Evast. Naisest, kes tema ellu jääb refrääniks, kuigi südamesse mahub mitmeid näitsikuid lähedalt ja kaugelt. Teose lõpulehekülgedel sain siiski sellele vastuse (vastuse leidmise jätan lugejale). Kuigi refrään ei kordu (ega muutu ka - nagu mõnikord juhtuma kipub- imalaks), mõjuvad raamatulehekülgedele pikitud armutembud isegi värskendavalt.

Igati tervitatav on Keräneni väike uurimistöö Supilinna ajaloo kohta. Kuigi näha oli, et ta sellega väga kaugele ei jõudnud, lisas see ometi raamatule pisut rohkem tausta ja sügavust.

Kuigi raamat oli lihtsalt ja ladusalt kirjutatud, häiris mind veidi raamatu lõpuosa. Tundus, et autor on kohati kirja pannud nö kõik, mida sülg suhu toob. Ei tea, kas teda kannustas kirjastuse tähtaeg, tüdimus või miski muu.

Siiski võib öelda, et tegemist on mõnusa öökapilektüüriga. Muidugi võib juhtuda, et päevatoimetuste vahel raamatut usinalt lugedes see öökapile ei jõuagi... Omalt poolt ka suur kummardus välismaalasele, kes eesti keele nii ilusasti on ära õppinud.

Supilinn on paik, kus elavad oma lood. Kaherattalisel läbi tuisates võib vaid aimata, mis on tõelise elu mekk.